22. oktoobri vestlussaade "Plekktrumm" oli pühendatud kirjanik Ene Mihkelsoni loomingule. Saates oli külas Ene Mihkelsoni Seltsi esinaine Aija Sakova. Külalisega vestles saatejuht Joonas Hellerma.
Fotod: Kris Moor

Kokkuvõte saatest ilmus portaalis kultuur.err.ee pealkirja all "Iga teos on käeulatus tulevikku". Kogu saadet saab järelvaadata siit:
Kultuur. err.ee (23.10.2018)
https://kultuur.err.ee/871260/kirjandusteadlane-aija-sakova-iga-teos-on-kaeulatus-tulevikku

Joonas Hellerma
"Kirjandusteadlane Aija Sakova: iga teos on käeulatus tulevikku"

Kirjanik Ene Mihkelsoni sünniaastapäeva puhul oli "Plekktrummi" saatekülaliseks kirjandusteadlane Aija Sakova, kellega arutleti Mihkelsoni loomingu üle.

Sakova sõnul iseloomustab Ene Mihkelsoni loomingut enim süvenemine minevikku. "Ene Mihkelson oli sügavalt veendunud, et minevik ei ole surnud, vaid sellega tuleb tegeleda. See on ka see, mida me tema loomingust leiame. Ta on oma romaanides tegelenud paralleelselt nii Eesti rahva minevikutraumade kui ka oma perekonna ja isikliku looga. Ene on intervjuudes öelnud, et kui me elame teadustamatult ja ei tegele oma minevikupärandiga, tuleb see meiega kaasa, ta elab meis edasi ja võimaldab teadustamatut käitumist. Meis on mingid eelmise aja käitumismustrid ja hirmud, kui me ei ole neist teadlikud, võivad need meiega manipuleerida," rääkis ta.

"Teatud mõttes on nii kirjanikud ise kui kirjandusteadlased sildade loojad. Mulle tundub, et iga teos, mis kirjutatakse, on mingisugune käeulatus tulevikku. Ene Mihkelsoni puhul on ta ühtlasi käeulatus minevikku. See minevikuga tegelemine – selle mõtestamine selleks, et olla siin olevikus rohkem kohal –, on teistpidi ka käeulatus tulevikku, neile, kes tulevad pärast meid," arutles ta.

Sakova sõnul võiksid Mihkelsoni teosed kõnetada ka tänast lugejat. "Ma olen sügavalt veendunud, et minevikust pärit hirmud ja mustrid tulevad kaasa. Meie põlvkond on väga põgusalt näinud nõukogude aja otsa, aga sellest hoolimata on ka meis kaasas midagi nendest eelmistest aegadest. See võib avalduda igapäevaelu olukordades, inimsuhetes, perekonnas. Seetõttu on ikkagi selle suure mälu ja ajalooga tegelemine vajalik. Ma ei ütle, et igaüks peaks tegelema teise maailmasõjaga või enda jaoks küüditamist läbi mõtestama, aga ma arvan, et see aitab meil elada vabamate inimestena, nii nagu Ene ütleb – kui sa julged pimekambreid avada, siis on julgem elada."

Kirjandus võib lugejal aidata ka iseennast paremini mõista. "Ene Mihkelsoni töömeetod on see sisemine dialoog – ta laseb jutustajal astuda iseendaga dialoogi. Ta lööb end mitmeks tükiks ja need minad esindavad vastandlikke seisukohti. See võiks olla tuttav igale inimesele, sest meis on erinevad hääled. Üks ütleb, et tahan nii ja siis teine hoiab tagasi, ütleb näiteks "Ei, head tüdrukud nii ei tee." Aga loeb see, kuidas me enda sees seda dialoogi nende erinevate häälte vahel kuulda võtame või toimuda laseme. Kirjandus on mul aidanud iseendas neid hääli kuulda võtta, mis hoiavad mind tagasi, ja mõista, mis on need põhjused ja kust need erinevad hääled tulevad. Meisse tulevad kaasa meie vanemate, õpetajate ja inimeste hoiakud, kes on meid mõjutanud ja kujundanud," selgitas ta.

"Minu jaoks on kirjandusega tegelemine sügavalt isiklik ja eksistentsiaalselt oluline. Ma otsin kirjandusest iseennast. Ma arvan, et kirjanduses on võimalik tuua kokku väga mitmed distsipliinid, näiteks filosoofia, mida on ka Ene raamatutes palju. Sinna on võimalik kokku tuua poeetiline mõõde, ilu, nauding sõnast, keelest, irooniast, naljast. Suurde kirjandusse, nagu on ka Ene teosed, tuleb juurde veel psühholoogia ja üldse inimeseks olemise mõistmine. Meis inimestena on väga erinevad tahud. On need head ja kurjad või pimedamad pooled – keegi meist ei ole üdini ilus ja hea. Seda aitab kirjandus mõista ja see on selles mõttes lohutav, et inimene ongi inimlik kõigi oma tahkudega," rääkis Sakova.

Jutuks tuli ka Mihkelsoni teos "Ahasveeruse uni", mida on peetud üheks Eesti 2000. aastate alguse parimaks romaaniks. "See raamat on poeetiliselt väga rikas ja nauditav. Ene Mihkelsoni loomingus on palju kujundeid ja need aitavad meil ju mõelda. See on see poeetilise keele võlu, et ta ei ole üheselt paika pandud, on kujund, mida me saame vaadelda ühe või teise kandi pealt," iseloomustas ta teost.

Ene Mihkelsoni Selts koostöös Tartu Kultuurkapitaliga kuulutas 21. oktoobril välja konkursi stipendiumitele, millega toetatakse Ene Mihkelsoni loomingu uurimist. Sakova rääkis, et stipendiumile kandideerima on oodatud kõik, kellel on huvi kirjaniku loomingu vastu ja selleks ei pea omama akadeemilist kraadi. "Meie soov on praegu, et need uurimused vormuksid ettekanneteks, järgmisel aastal on Ene Mihkelsoni 75. sünniaastapäev ja sel puhul on suurem avalik konverents, kus need võiks esitatud saada," lisas ta. Stipendiumitele on võimalik kandideerida kuni 5. detsembrini ja välja antakse kolm ühekordset stipendiumit suuruses 700 eurot.

Toimetaja: Marit Valk, Kaspar Viilup