Ene Mihkelson
Ene Mihkelson (21.10.1944–20.09.2017) tuli eesti kirjandusse 1970. aastate teisel poolel luuletajana, kriitiku ja kirjandusteadlasena juba 1970. aastate alguses. Tema varane viljakas luulelooming oli omas ajas erandlik. Kõnekeelest tuletatud rütmi ja allegoorilisuse tõttu ei sarnanenud see ei arbujate sümbolismi ega 1960. aastate põlvkonna vabavärsiga. Vaadates tagasi rohkem kui tosinast kogust koosnevale luulepärandile ja lastes seda valgustada hilisemal proosaloomingul, on Hasso Krull iseloomustanud seda leinaluulena ajaloo varemetel. Esindusliku ülevaate Ene Mihkelsoni luulest, mida on kahel korral pärjatud Juhan Liivi luuleauhinnaga (1994, 1999), annab koondkogu „Kõik redelid on tagurpidi“ (2016). Näiteid tema kriitikutöö kohta leiab artiklikogumikust „Kirjanduse seletusi“ (1986).
Eesti kirjanduse keskmesse tõi Ene Mihkelsoni tema proosalooming. 1980. aastatel ilmusid „Matsi põhi“ (1982), mis äratas tähelepanu ajalooliste viidetega ja pälvis Loomingu aastapreemia, „Kuju keset väljakut“ (1983) ja „Korter“ (1985). Romaan „Nime vaev“ (1994) on koos Viivi Luige „Ajaloo ilu“ ja Tõnu Õnnepalu „Piiririigiga“ üks üleminekuaja meeleolude tähelepanuväärsemaid kujutusi. Tema tähtteosed „Ahasveeruse uni“ (2001) ja „Katkuhaud“ (2007) kujutavad endast aga eesti kultuuris kõige halastamatumat näkkuvaatamist sõja-aastate vägivallale ja moraalsele lagunemisele. Maire Jaanus on Ene Mihkelsoni vormiliselt uudset, tihedat ja nõudlikku sõnakunsti iseloomustanud kui „laulmist ilma toe ja saateta, tühjuses, et tabada ja väljendada midagi karmimat ja ebakindlamat kui reaalsus: nimelt ürgtõrjutut, algupäraselt allasurutut, unustatut või talumatut“.
Ene Mihkelsoni viimaste kümnendite loomingut on saatnud kõrge tunnustus. „Ahasveeruse uni“ võitis Eesti Kultuurkapitali aastaauhinna ja valiti 2006. aastal Eesti Ekspressi kultuurilisa Areen küsitluses iseseisvuse taastamise järgse aja parimaks romaaniks. „Katkuhaud“ tõi taas Eesti Kultuurkapitali preemia ja A. H. Tammsaare nimelise Albu valla kirjanduspreemia. Luulekogu „Torn“ (2010) pärjati Balti Assamblee kirjandusauhinnaga. 2015. aastal sai Ene Mihkelson Eesti Vabariigi kultuuri elutööpreemia. Ta oli Valgetähe IV klassi teenetemärgi kandja ja Tartu linna aukodanik.
Ene Mihkelsoni luulet on tõlgitud tosinasse Euroopa keelde, tema romaani „Katkuhaud“ saab lugeda soome ja läti keeles. Hoolimata nappidest tõlgetest on tema looming pälvinud tähelepanu ja auhindu ka piiri taga. 2006. aastal anti talle Viinis üle mainekas Herderi preemia, millega tunnustatakse Ida- ja Lõuna-Euroopa kultuuritegelasi, kelle looming on aidanud kaasa kultuurilisele üksteisemõistmisele Euroopas.
Vaata ka Ene Mihkelsoni teoste nimekirja.