19. septembril 2025 asetasid Ene Mihkelsoni Seltsi liikmed Pilistvere kivikangurisse hauaplaadi kirjaniku metsavennana 1953. aastal tapetud isale Heinrich-Rudolf Mihkelsonile  (18.10.1917–16.02.1953). Mälestuskivi avamisel kõneles ka kirjanik ja Ene Mihkelsoni Seltsi juhatuse liige Lilli Luuk.

See tee on nüüd täiesti lahti Käekõrval isa 
ja ema — täisvalguses helendab maa — me läheme 
nagu kunagi [...] (Vikerkaar 6/1989)

See luuletus, üks esimesi, mida ma Ene loomingust üldse lugesin, on minu jaoks alati kandnud endas suurt ja valusat igatsust. Ene Mihkelsoni isa Heinrich Mihkelsoni lugu ei ole ju tegelikult eriline lugu, see tavalise eestlase lugu 20. sajandist, universaalne lugu, millega saab ennast mingil viisil suhestada pea iga eesti suguvõsa. Ene Mihkelsoni teoseid läbiv arhelugu on ühtlasi meie kõigi lugu. Ühest isiklikust ja rängast kaotusest on aga sündinud midagi, millel on mõju, mis on mõõtmatult sügav. Ja Ene Mihkelson ise on öelnud, et “väga sügaval ei ole vahet isiklikul ega ühiskondlikul elul”. 

Mälu kõnetamine tähendab ka tagasipöördumist üha uuesti ja uuesti sellesse kohta ajas, kus on olnud elu murdepunkt. Meie, Ene Mihkelsoni kaasteelised kas elus ja või kirjanduses, oleme täna käimas just nendes paikades, nii ruumis kui ajas puudutamas murdepunkti. Teel siia avanesid tulijatele vaated Järvamaa maastikele, põldudele ja metsadele; need metsad on täis sellised punkte, kus saatused pöördusid. Kui igas kohas, kus siin kellegi elu murdus, põleks täna õhtul küünal, oleks linnulennult vaates need tasandikud ja metsad tulukesi täis.  

Okupantide komme on olnud matta oma ohvrid nii, et lähedased surnukeha ei leiaks ega avalikult mälestada saaks. Omastele ei antud võimalust oma pojad ja tütred ise mulda sängitada ega nende haual käia, sest matmiskoht pidi jääma teadmata. Totalitaarne võim on tahtnud olla üle perekondlikest sidemeist, kogukondlikest traditsioonidest ja hinge hoidvatest riitustest. Kui  ei ole teada surnukeha matmispaik, siis on tähistatud ka surmapaika, samuti saab lahkunu mälestust jäädvustada paigas, kus inimesed saavad kokku tulla ja meenutada. Siin Pilistveres on üks selline paik.  

Kui surnute jaoks ei saa meie enam midagi teha, siis saavad surnud meie jaoks. Nad panevad meid tuletama meelde, kes me oleme ja mõtlema elu üle. Mihkelson näitas meile, et kui me julgeme otsida, asuda otsingu ettearvamatule (ja tihti ehk oodatust keerulisemale ja raskemale teekonnale), on võimalik tagasi saada, sügavuti mälust ja ajast läbi kaevamise kaudu läbi sõna tagasi anda meile kõigile, mida me oleme kaotanud (või arvasime, et oleme kaotanud). Et kui me püüame mäletada ka siis, kui mäletada ei tohigi, otsime ka siis, kui see näib lootusetu ettevõtmisena, siis me ei olegi enam kaotanud, me ei ole ilma jäetud. Me saame kaotatu tagasi, küll teisel kujul, ehk mitte sellena, mida me nii väga taga igatsesime, aga millegi kaalukama ja sügavamana. Ene Mihkelson on aidanud meil oma loomingu, oma kompromissitu pühendumise kaudu leida seda, mis meie jaoks on olnud kadunud, unustatud, vaikitud. Ja selle kaudu leida uuesti iseennast.  

See, et oleme täna lõpuks jõudnud siia, Pilistvere kivikangru juurde, kõneleb armastusest, igatsusest ja armastusest oma lähedaste vastu, armastusest loomingu vastu, mille tõukejõuks on alati ka armastus ja igatsus, ka siis, kui seda sõna ei kasuta. Mihkelsoni aeg ei ole lineaarne. Midagi selles ajas on täna taas kokku, oma kohale saanud.