Nii sel päeval kui kogu nädalal toimub rida kirjandusele pühendatud ettevõtmisi.
Muuhulgas koondas ERRi kultuuriportaal kirjandusrahva lugemissoovitusi. On suur rõõm, et 55 kirjandusspetsialisti lugemissoovituse hulgast leiab kolm Ene Mihkelsoni teost: romaani "Ahasveeruse uni" (2001), luulekogu "Torn" (2010) ja koondkogu "Kõik redelid on tagurpidi" (2016).
Lisaks kirjandusvaldkonna tundjate soovitustele koostas Vikerraadio kuulajate lemmikraamatute edetabeli eesti uuematest ilukirjandusteostest. Hääletusele pandi 98 teost, mille kohta avaldas arvamust 1202 inimest. Ene Mihkelsoni "Katkuhaud" asetus selles kuulajate edetabelis 27 positsioonile 71 häälega.
Neljapäeval, 2. veebruaril Koeru kultuuimajas toimuval konverentsil "Kirjandus kui identiteedi kujundaja" kõneleb seltsi esinaine Aija Sakova Ene Mihkelsoni loomingust.
*
Lugemissoovitused "Eesti kirjanduse päevaks"
Kirjandusspetsialist Elisa-Johanna Liiv kirjutab:
"On 20. september aastal 2017. Uudistes on teade Ene Mihkelsoni lahkumisest ning leian, et see teade on mind täiesti rivist välja löönud. Minu jaoks võõras inimene, kuivõrd võõras saab olla üks luuletaja, kelle tekstid mind hingepõhjani on puudutanud. Tavaliselt ei ole tunnet, et igatseksin autoriga kohtuda, aga Enega oleksin tahtnud küll.
Avastasin Ene Mihkelsoni läbi valikkogu "Kõik redelid on tagurpidi" ehk küllaltki hilja, 2016. aastal. Küll aga õpetas see raamat mind luulet lugema. Luulet armastama. See on kogu, millele lähenesin aeglaselt ja ettevaatlikult, sest kunagi ei teadnud, millise kujundiga ta mind seekord rabada võib. Ei, kirjanduse tarbimine (ja kasutan siin meelega just seda sõna) ei pea olema püha tegevus. Luulet võib lugeda kuidas iganes, kus iganes. Lihtsalt Ene Mihkelsoni tekstid on (minu jaoks) nii tummised, et üle kahe ma korraga lugeda ei jaksagi, sest tunnen, et tegu on raiskamisega. Olen mõtetega alles eelmistes, ei võta uut vastu.
Üks tekst, mis mind enim mõtetes külastab:
Ja vaata ajal pole tähendust
ja vihmal maitset
hiiglase lakast sajab taevas alla
keegi usub et tema õlgadel
püsib maailm
Maailm ei usu midagi
Kui elu jooksul lugeda üht luuleraamatut, siis ma soovin, et see oleks see kogu."
*
Kirjanduskriitik Anneli Leinpere kirjutab:
"Ma ei usu universaalsesse raamatusse, ühe raamatu valik sõltub ajast ja kohast. Hetkest. Praegu on jälle valimised ukse all, poliitiline maastik podiseb ning tooni annavad kriisid. See selleks. Oma ajalugu kanname seljas ja hinges ka ilma päevapoliitikata.
Eesti kirjanduse päev on uus üldrahvalik pidupäev ja sel puhul tahaks välja pakkuda midagi universaalset, nagu on üks korralik ülikond – seda kannavad edukalt kõik, soost ja vanusest sõltumata. Seega olgu soovitatud Ene Mihkelsoni "Torn". Aktuaalne, nutikas ja suurepärases vormistuses mäluluule. Isu tekitamiseks:
Aade on vaade millest ei saa enese-
kaotuseta loobuda Aateid on vähe
alles jäänud Inimesed kannavad
kehi Nad on püsisoojad ja maksa-
vad selle eest renti"
*
Kirjandusteadlane Aija Sakova kirjutab:
"2023. aasta kohustusliku kirjanduse nimekirja peaks kindlasti kuuluma Ene Mihkelsoni "Ahasveeruse uni". See on raamat, mis avab eestlaste kuulumise, kodu ja kodutuse ning kodu kaotuse küsimust ning aitab mõista, mida tähendab sõja järelmõju üksikisikule.
See on raamat, mis on nii vormilt kui ka sisult erakordne. Sismises kahekõnes iseendaga vaagib jutustaja neid mõjusid, mis olid Teise maailmasõjal eesti peredele. Romaan on kui moraalne tunnistus nendest järelmõjudest, mis on sõjal, totalitaarsete režiimide segi pööratud otsustus- ja tegutsemisprotsessidel. Romaan teeb nähtavaks neid psühholoogilisi protsesse, mis muidu võivad jääda märkamata. See on rännak inimese siseilmas, mis peab toime tulema katkestuse, kaotuse ja murrangutega ning mis keeldub kaotamast moraalset kompassi."
Kirjuta esimene kommentaar