18. oktoobril 2019 esitleti konverentsi „Elu. Aeg. Lugu. Kirjanik Ene Mihkelson 75“ raames Eva ja Mart Velskri koostatud Ene Mihkelsoni intervjuude kogumikku „Vaba inimese tunne. Vestlused Ene Mihkelsoniga“ (EKSA, 2019).
Kogumik „Vaba inimese tunne“ koondab Ene Mihkelsoni aastatel 1984–2015 nii trükimeedias ilmunud kui ka raadiole ja televisioonile antud intervjuusid. Kokku on raamatus 26 vestlust, millest mitu oli varem avaldamata.
Kogumiku juhatavad sisse Viivi Luige eessõna „Taevakehade liikumine“ ja Ene Mihkelsoni 1971. aasta Loomingus ilmunud artikkel „Isiklikust kunstis“. Vestluste kõrval on raamatus ära toodud ka 60 fotot nii Ene Mihkelsoni isiklikust arhiivist kui ka Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuuriloolistest Arhiivist.
Ehkki ühe raamatu koostaja Mart Velskri sõnul oli kirjanik oma vestluskaaslaste suhtes väga valiv ja mitte igaühel ei õnnestunud Mihkelsonilt intervjuud saada, on ka neid, kes on temaga vestelnud korduvalt. „Urmas Vadi on Ene Mihkelsoni intervjueerinud koguni viiel korral. Joonas Hellerma ja Mari Tarand on temaga vestelnud kahel korral.“
Velskri sõnul õnnestus heade abiliste toel avastada mitmeid seni tundmata ja unustuse hõlma vajunud vestlusi. „Nii tuli Eesti Kirjanduse Teabekeskuse abiga välja 2008. aastal Käsmus peetud Cornelius Hasselblatti ja Ene Mihkelsoni vaheline vestlus, seni avaldamata oli ka Eneken Laanese intervjuu Mihkelsoniga. Aivi Parijõe intervjuu puhul õnnestus kasutada vestluse algmaterjali (televisioonis olid eetris vaid mõned monoloogilised katkendid), aga mõnel juhul on algne versioon ka kaduma läinud, näiteks tuli üks vestlus soome keelest tagasi eesti keelde tõlkida, kuigi mõlemad vestlejad olid eestlased.“
Esmakordselt ilmuvad Velskri sõnul Eesti Kultuuriloolises Arhiivis sisalduvad vestlused „Jutupaunik ja metsavend“ ehk 1984. aastal peetud vestlus Merle Karusoo ja Ene Mihkelsoni vahel ning „Olen parem vait“ ehk 1992. aastal Astrid Reinlale antud intervjuu. „Karusoole antud intervjuus on Ene kõige isiklikum ja avab oma loomingu tagamaid, millest ta mujal ja hiljem nii ei räägigi. Raamatu esitlusel nimetati seda kogumikku Ene Mihkelsoni elulooraamatuks. Kuna Mihkelson on oma elust ja loomingu tagamaadest rääkinud muudes tekstides vähe, siis on see määratlus ehk isegi tõene,“ selgitab Mart Velsker.
2014. aastal on Ene Mihkelson Urmas Vadile antud intervjuus kirjutaja liikumapanevat jõudu iseloomustanud järgmiselt:
„Kirg mõista maailma, mis on nii mõistetamatu, nii kuristikuline, nii ülev, nii imelik inimese mõistusele. Me tunneme universumit ja inimese olemust tegelikult nii vähe, et kui me ennast ise ära ei hävita oma tehnikaimede ja aeg-ajalt lahvatava suure tapakire tõttu, siis seda imestamist jätkub. Ma ise avastan kirjutades enda unustatud lapsepõlvest ja unustatud elust uusi mälust esilekerkivaid hetki.“
Eva Velskri sõnul olid fotod Ene Mihkelsonile väga tähtsad. „Talle endale meeldis pildistada, ta oli hea fotograaf. Kuid ta hindas ka vanu perekonnafotosid kõrgelt. Üks foto, mis püsivalt tema töölaual või riiulis oli, on justnimelt raamatu kaanefoto, nelja-aastasest Enest, enne vanemate kaotust.“
*
Kirjuta esimene kommentaar